Vahel ma mõtlen: miks ma seda teen? Kui võtta Kadrinas toimunud seminari, siis oli sama küsimus hommikul - miks ma jälle teen seda? Minu enda koerad kannatavad ju. See võiks ju olla selline tore laupäeval, millal magan pikalt, teed pannkooke, jalutad koertega pikalt metsas, pärast jällegi mõnuled kodus... Ei, ei. See pole ammu minu stiil :) Kell 5-6 ärkamine, koerte väljajalutamine, kell 8 väljasõit, kell 10 seminari algus, kell 17 seminari lõpp, kell 19.00 tagasi. See tähendab nt Eksi jaoks, et ta on 11 tundi üksinda kodus, pissimata. Twist jaoks 11 tundi autos, puuris. Winnie jaoks nats parem seekord, sest ta oli loengu teises osas näidiskoeraks, sai natukene joosta, muidu ülejäänud aeg jällegi puuris. Minu jaoks - päev läinud nii, et mitte ühtegi minutit ise endale, 4 tundi auto roolis. Kas on see seda väärt, et minu enda koertel pole elu? Täna Triinu soovitusel leidsin ühe osaleja blogi ja lugesin muljesid ( siin ). Ja siis sain aru, et jah, et asi on ikkagi seda väärt. Tänud, ...